Mis mu põues pakitseb,
mis mu meele nukraks teeb,
mis mind ära ehmatab,
kogunisti kohutab:
et nõnda palju ilu
on suure ilma sees,
et nõnda palju valu
on elus elades,
et nõnda palju ilu
on mere lainetes,
et nõnda palju ilu
on taeva tähtedes,
et nõnda palju õrnust
on armusilmades,
et nõnda palju soojust
on noores südames,
et nõnda palju elu
on rinnas sügavas,
et nõnda palju valu
on põues palavas:
on ilu, elu, valu
nii palju ilma sees —
ja sellest kõik nii vähe
on teie lauludes?! |
