Ju paistab vastu eha põhjavalgus;
kuu tõuseb hõbehelgil ülesse,
kesk taevast udu õrnus, Linnutee,
ja tähed ilmuvad ... ja ööl on algus.
Puud seisavad kui valged kujud salgus,
pärg pandud pähe iga põõsale.
Õhk selge, ilm nii armas, vagune,
et unub talve karedus ja kalgus.
Ja iga kulukõrs, mis haljas lehtes
ei suutnud suvel aasalt õitseda,
vaid kõigist nägemata närtsis seal,
nüüd härmas, nagu hõbedases ehtes
autähtedega kaetud otsata ...
Kuukiired mängivad ta kuue peal. |
