Väiksed kivid karjusid vanal kruusateel:
"Täna keegi mööda meid ei ole kõndind veel!
Kui me rohtu kasvame, siis kurvaks läheb meel.
Eilegi siit mööduti alles õhtu eel."
Nende karjeid kuuldes keegi sinna tuli siis,
kõndis lihtsalt sinna, kuhu jalg ta välja viis.
Kivid teda tänasid: "Sa oled tubli miis,
jalakäija tunnistusel hindeks saad sa viis!"
Kivikesi mees kuid rohtu loopis teelt,
nagu tahaks näha mingeid lutsulööke veelt.
Seda tehes mõtles vaid, et lahutab nii meelt,
kividele oli see, kui keegi näitaks keelt. |
