Kesk musta metsa elutseb me kadund kuningas,
kes kätte maksma keisrile me mehi volitas,
kes teeskleb, et ta surnud on, kuid tuleb tagasi,
kes metsa suunas põgenes, kui vahid magasid.
Me teame, et meil õigus on ja et jääb meile võit,
et isehakand keisrile saab osaks põrgusõit,
et vanglas saab kord vaevlema ta käsilaste hord,
et ühel päeval kehtivad taas seadused ja kord.
Küll rasked on me võitlused, kui kuningas on seal
ja ootab, millal õiglus taas on maksmas ilma peal,
kuid alandlikult nõustunud on tasujate hõim,
et kuningale, mitte meile, kuuluma saab võim. |
