Hommikul mu näkku paistma hakkab valgus.
Minu jaoks see tähendab kannatuste algust.
Tahaksin veel, tahaksin veel kaua magada,
et päev see ei saaks mulle hoope jagada.
Uni läheb minema, peale tungib tõelus,
igas silmapilgus sel sisaldumas õelus.
Tunnen ennast tähtsusetu pisijunnina,
keda kurjad kupjad muudkui tööle sunnivad.
Tööle aga asumast takistab mind haigus,
minu jaoks see valmistab terve päeva vaevu.
Mitmelt poolt mul tugevasti aina valutab,
seda valu üleüldse kuid ei talu ma.
Kuna ma ei tööta, ma kannatan ka nälga.
Mitte keegi mulle süia ei tee välja.
Ootan, millal päev vaid jõuaks õhtusse.
Ärkan aga äkki - oli unenägu see.
Kui on unes nähtud sihukene õudus,
päevalgi see kurnab üha minu jõudu,
sellepärast õhtu jõudes minna magama
enam mitte kuidagi küll ei taha ma. |