Halasta, halasta, tulejumal, mulle!
Teinekord ma sõrme ei torka enam tulle.
Söestund nahk sa aita mul terveks ravida,
halasta sa mulle ja mind sa avita!
Kui sa mind ei aita, ei anna sulle puid ma.
Muidu võiksin toita sind ühtejärge kuid ma.
Katsuda vaid tahtsin, kas tuli on ka pehme;
kas vaatepilt on võlts, või on ta ikka ehtne.
Tundub juba mulle, et ega sa mind aita.
Oota ainult, tõbras, minu lämmatavat vaipa! |
