lepistikus punapõsksed neiud
jooksivad välkuvate kintsudega
kilkasivad nii et kajas
rinnad ei rippunud vaid põrkasivad
jooksivad seal ja kukkusivad
põllu serval heinakuhja
hullasivad ja pildusivad kõrsi
teineteisele siidiste kaeluste vahele
päike ja valgus loojusivad
ja plikad uinusivad hunnikusse
ja külma tulles läksivad ära koton
nii ka mina kes ma mitu tundi
olin istunud põõsas rohelises
tõmbasin püksi ülesse
ja seadsin sammud isatallu |
