matsakad prantuse naised
talluvad hiliskevade küpseid viinamarju
vesi kumerdub mererannas
taamal haugub isane hurt ja ootab
blond kastanipuu võngub siinuslikult
maal seinal on jälle viltu
vihmajärgne asfalt lõhnab linnas
trammijuhi tülpinud nägu peegeldub kõnniteele
mustad linnud vallutavad valgeid
punased rohelisi
sinised halle
ja targed lolle
kuid mina –
ma jään |
