selle suure punasest kivist maja juures
koos nende Jaakude ja Dave’idega
koos Maarjaga
hakkasid tähed tõusma
küünla seest otse omale kohale
teised läksid üle silla
ja teelõhn tuli ninasse
nad rääkisid ja mängisid pilli
nad laulsid
astusid kaks sammu paremale
tegelikult nad armastasid kõik üksteist
ja iseennastki
ma olin lõpuni
nemad jäid kauemakski
meelde jäi veel kauemakski
nii hea oli, et nagu polnudki
