Oma kaunimas unes sind kohtan
oled luulelembene rohtlas
sead värsse nii kaunilt Sa ritta,
et minu süda veel ikka
Su poole pilgu heidab
Olen keelanud endale mõtted,
mis tuletaks meelde need võtted
kui käsime käsikäes ringi
teeb haiget see asi veel siingi,
et pole Sa minu kõrval
Liig tihti me satume kokku,
siis minu süda lööb lokku
Sa mühatad vaikselt siis, "Tere"
ja läinud ongi Su kere
vist väldid mu lähedust...
Me vahel on lahtiseid otsi,
mis sinna kukkusid, potsti
kui lõppes see muinasjutt
ja algas mu lõputu nutt,
kuid sellega ei lahenda miskit! |
