Tilk-tilk, tilgub pisar
mööda põske alla...
Ootasin ja olin visa,
kuid nüüd ma annan alla.
Sa olid kõik ja rohkem veel,
kuid see ei olnud piisav
vaid unustus ja valu hääl
on minu kõrval jäädav.
Sul tekkis uus, vist paremgi
õnn säras sinu palgel.
See poleks juhtund ülsegi,
kui mina olnuks valvel.
Ma kaotasin su teisele,
ma polnud sinu tase...
See hulluks a'as mu mõistuse
ei tahtnud jõuda pähe.
Kord ütlesid, et armastad
vaid mind ja ainult mind
Ei siis uskunud, et valetad,
kuid ju see oli nii...
Sest armastus ei kao vaid jääb
su südamesse alles,
Kuid sul ei olnud seda sääl
ei tea mis oli salves.
Oh kallis kuidas igatsen
sind enda küljes tunda,
kuid sa oled läind ju teisele,
mis mul kui ainult nutta... |
