olin õnnelik koos Sinuga,
olin õnnetu kui polnud Sa minuga,
tundsin ärevust kui näin Sind,
tundsin üxindust kui jättsid mind.
oli aegu,mil paistis me kohal päike,
oli aegu kui tõusis torm,
hetkex unustasime need,
pärast uuesti lahku läxid me teed.
oli hetki,mida on võimatu unustada,
oli hetki,mida tahax peast kustutada,
kõik need tugevad kallistused,magusad suudlused ja ilusad sõnad,
asendusid viha,pettumuste ja pisaratega.
Sina,Su lubadused ja kõik need sõnad,
panid alati uskuma mind,
uskuma-et andestasid ja tahad olla minuga,
kuid langesin lialt palju Sinu tujudesse,
ja Sinu suhtumine minusse oli kui kjudesse.
need andex andmised ja palju teotavad juttud,
tekitasid minus lootusi,
nendest kõigest järele jäid vaid ootused.
ometi teadsid,et hoolisin Sinust väga,
siiski arvaid,et ma ei kahetse tehtut viga,
said aru,et olin alati Sulle olemas,
aga lõppux mõistsin ma-ära kasutasid mind Sa.... |
