Märdid vaatasid kõik need kohad läbi, nagu allpool laulus ette tuleb.
Märt võtt pirdu nüüd pihista,
Märt küll hakkab astumaie.
Taaritõrre siin tarena.
Märti varjusta valati,
ka om veeren' vetta täisi,
ka om kaanen' kalja täisi?
Valatege näidusida,
ka om kolle koristedu,
tuhk om sõglut sõmeresse?
Valatege näidusida,
ka o põrsa teil põhuna,
suure sea teil sasina,
ek o sia sitanegi,
põrsa palja põrmatulla?
Ek o Eltse elku-lelku,
ek o Mari magamütsi?
Küll om viksi teie näiu,
küll om viksi, Märt toob mune,
küll om Tiiu siin tegeve,
küll om Anne siin agare,
küll om Maie maani targa,
küll om põrsa teil põhuna,
suure sea teil sasina,
küll om ahi halge täisi,
küll om kolle koristetu.
Küll om viksi, Märt toob mune,
küll tuleb hommen kosju'elle,
toonamullu toob pudeli,
küll siit petan perenaises,
taham' me taluminias.
La meid kaia, la valate,
ka o tüdruk tennu tööda,
ka om näiu nännu vaeva,
ka o oolin okikesta,
oolin oki poolikesta,
ka o sõkkun sõkulauda,
ka om lõnga lõhna alla,
ka om kera kimbunegi,
ka om tel'le siin tarena,
pika peele põrmatulle?
Ka om kangas kammerenna,
peenikene peelte pääle,
linane ligi lageda?
Märt küll tunneb toimekirja,
la meid kaia, la valate,
ka ta tunneb toimekirja,
ka ta loob loogelise,
ka koab sisse siidikirja,
ka om pääle päevakirja,
keskel keeru kullakirja?
Küll om viksi teie näiu,
küll om viksi, Märt toob viina,
Märt tuleb hommen kosju'elle,
toonamullu toob pudele.
Nõnda laulti siis, kui kõik heaste ja korras leiti olevat, kui midagi halvaste juhtus olema, siis otsiti perepiigad peidust välja, võeti maha, löödi vitsakimbuga jalatallade peale ja laulti sinna juurde:
Ketra, ketra, ketra, ketra,
ole usin uhtimaie,
lahe jalga laskemaie,
usin okki veereteme!
Märt küll õppab õige'esta:
kuule sa pereme' käsku,
kuule perenaise käsku,
tahtmist tee talulastele!
Ära lüvva elku, Eltsekene,
ega magade, Maieke,
ära minna lastege laudile,
Tõnissege tõistre kõlgussesse!
Kui tuleb Jaani jahtimaie,
kui tuleb Antsu haugulteme,
löö sa Jaanil jalgu mööda,
Märdil löö sa mälva pääle,
Peetrel löö sa põrna pääle,
kupute kulmu mõlembil!
Lase tüdruk teta tööda,
lase näiu näta vaeva!
Peremees, peremeheke,
kui sa tundsid tunnikesta,
arvasid sa Märdi aiga,
võtten tulla tuulismaalta,
jakku naiste jahvimaala,
tennu sa tegu õluta,
tennu kannun Märdi kahja,
üte kurna kulbinegi,
Uulust toonu humalida,
Tartu mees panden taaripõhja,
Viljandi mees villin vaadi.
Üte tennu sa koana,
tõista joonu sa toana,
kolmas käinu kellerenna,
seppa alla, vattu pääle,
olut kulda keske'elle.
Peremees, peremeheke,
perenaine, linnukene,
tääsid Märdi tuleveta,
Märdi aiga arvaveta,
tappen talle toore'esse,
väänden kana värski'esse,
kuke kuivase lihase,
teane teeroase,
varbline vahepalase,
kanna pääle pipperesse!
Perenaine, linnukene,
tääsid Märdi tuleveta,
arvasid sa Märdi aiga,
tennu tegu uuta leiba,
tõine tegu tõstakuta,
kolmas kesvakaraskida!
Perenaine, linnukene,
võta võtme vagja otsast,
punarihma puusa päälta,
sinirihma seina päälta,
otsi Märdil ande'eida!
Kui sa ei suuda esi minna,
sul o katsi tütterida,
a'a Anne, käse Kärtu,
a'a Anne aidateeda,
käse Kärtu kelleresse!
Kui sa ei tää, ma juhate:
vorst o ahju otsa pääle,
võti koan koogu otsan!
Perenaine, linnukene,
võta nüüd astu aidateeda,
kelpi kellerte raduje,
härja kink sul kellerenna,
lammas lapiti laena,
siga servi seina pääle,
vinger-vanger vaka pääle.
Peremees, peremeheke,
perenaine, linnukene,
perepoiga, saabassääri,
peretüdar, kuldakenga,
otsi Märdil ohverida,
kae Märdil kakerida!
Märt küll hoolib vorstikesta,
Märti mõtleb mõugu pääle,
nuudsib kukenukikesta.
Märti tunneb toorest haisu:
siin om tapet suuri härga.
Kes küll annab Märdilegi,
sel kasvav sea sileve,
sel kasvav lehma lihave,
lahe villa lambe'ele.
Peremees, peremeheke,
arute avasti koti,
anna viisi vitsulista,
tõine viisi vitsutegi,
anna kuusi kupulista,
tõine kuusi kuputegi,
anna sada sangalista,
tõine sada sangatagi,
anna tuhant tutulista,
tõine tuhat tututegi!
Märt lääb hobu vaatamaie,
linalakka liitamaie,
ojja läits otsendi hobene,
likku Märdi linalakka,
jõkke Märdi jõhvihända.
Olge terven, me täname,
annid haljasta rahada,
poodid poole ruubelida.
Nüüd lääm' hobu ostamaie,
linalakka liitamaie.
Ostan Otilt me hobune,
Saarepapilt me sadule.
Peremees, hõbekübare,
küll siis tulem' kos'suelle,
andke siis siia ainu latsi,
pange paras töötegija.
Pärast seda, kui Märdid oma ande kätte olid saanud, mis taluisa või taluema neile andis, siis laulsid:
Aituma, Märdi tänave
Märdi andi andamesta,
suure mutsu murdemesta,
suure hoole otsimesta,
pika pätsi pistamesta,
laia kaku kandamesta!
Märdid hakkavad minema ja laulavad:
Mi jätam pereisale?
Jätam härja ikke'esse,
see jätam pereisale.
Mi jätam pereemale?
Kümme lehma lüpsikusse,
see jätam pereemale.
Mi jätam perepojale?
Ütese üliilusta,
kümme künniruunakesta,
jätam me perepojale.
Mi jätam peretüterel?
Kosja tal tulgu, tõine mingu,
ära vassa vahet olgu,
sada olgu saadikud lävele,
tuhat hobest tubanegi!
Tulgu Võnnust võttajata,
Tartust tulgu tahtajata,
Killingist tulgu kihlajata!
Sõrme võiam tal võise,
käe nisutaigenesse,
see jätam peretütterel.
Mi jätam pereminial?
Jätam kägu käte pääle,
laits tal pillise peose,
käsilises käte pääle.
Põhku täisi põrse'eida,
lauta täisi lambe'eida,
kena oinas keske'elle.
Pund sai villu puusa päälta,
kümme nakla kül'le päälta,
sada sarvede vahelta,
see jätam pereminiale.
Peremees, peremeheke,
laske nii Märdi mineme!
Kui me tulem tõise kõrra,
tõise kõrra see ajage,
tõise uuele suvele,
siis toom' seemelt siia maale,
siis toom' rügi rüpe'enna,
siis toom' kaaru kaukaenna,
kesvi toome kindaenna.
Peremees, peremeheke,
tõmba usse, tõsta telki,
laske nii Märdi mineme,
Märt tahab tõise talule,
üle õue usselegi,
katusele kolmatele.
Kui me tulem tõise kõrra,
tõise kõrra see ajage,
kik sis õle joosku õluta,
vihu joosku virretegi.
Oli laul lõpetatud, siis võeti uks lahti ja Märdid hakkasid minema. Minnes ei tohtinud Märdid ise ei ka oma vitsakimbuga kuhugile kinni puudutada, sellepärast et sellest arvati elajatele suurt kahju tulevat. |
