Vahest tundub, et elu on paganama lihtne,
kuid siis, algab tee, mis viib vaid allamäge!
Kuidas jääda seisma, ei tahaks ju libastuda,
selles suures hoos mis mu jalgeall valitseb.
Kuid siis, paistab kusagilt kaugelt üks täpp,
see kasvab ja kasvab kuni jõuan selle juurde.
Siis läheb pimedaks ja algab tee tundmatuses,
kohas mida veel keegi kohanud ei ole!
Kohas kus on nii rahulik, kuid samas ka jube,
siis, võtab keegi sul käest ja juhatab su sinna,
kust olid oma teed alustanud, ja nii tuhat korda,
kuni lõpuks hakkad kaotama lootust,mis tee on õige?
Kas kunagi satun ma ka õigele teele?
Sellele saan vastuse, siis kui jõuan tunneli lõppu.
Seal ongi see täpp, valgus mis on nii here,
et silmad on kissis, valgus mis teeb südame soojaks.
Aga kaua, kui kaua läheb aega selleni jõudmiseks,
vastuse võin leida vaid mina oma südant järgides.
Hetkel, on see küll valesse kohta sattunud, kohta
kust pole veel väljapääsu näha, on vaid lootus,
et kunagi leiad tagasitee reaalsusesse, maailma
kust alustasin siis kui tutvusime, soovin et seda ei oleks!
Soovin, et oleksin endine, tüdruk pilve pealt.
Triinu |
