Nälg on suur, veel suurem on puu,
puu on metsas, roniks otsa,
otsa ei tohi ronida, rohiks ohiks haigutaks,
õnn kukkus pähe, oh jah uneaeg.
Uni tuleb tasakesi, kuidas oleks kolmekesi,
kolmekesi ei taha, kahekesi parem,
parem oleks muusika, veel parem kartulid maasikamoosiga,
vaarikamoos vist parem, ah vahet pole mustikamoos vingem.
Virutaks pankooki näkku,
lisaks moosi, kauba peale jäätist,
jäätis jahe, mina aga tuline,
tuline musi, aiai püksis kusi.
Kuusepuul on okkad, tahavad teha ata,
paneks need teki alla, magaks peal,
peal juuksed, varsti neid pole,
luule segane, mina veel segasem, kirjutamis näljane.
Kirjutan riimi, veel parem riivin,
rivvi astun, viskan patsu, annan laksu,
teen küki, peeretan, paugun, lärtsun,
vahet pole, naerge südamest, elu pikeneb, minuti võrra!
Armastan, elan, suren maha, tõusen taevasse,
avastan ja lendan tagasi, mis asja vara veel,
vesi see, seened vees, asi see, meri soolane,
sool paha organismile.
Nälg ikka mega, olen vist rase,
raske uskuda, raske teha, raske olla,
oh andke olla, unistage edasi,
aeglaselt aga pea püsti ragistan luulet! |
