Laps vaatab peeglisse. Näeb, et on suur.
Tuba näib äkki pisike kui puur.
Kivisest hoovist jääb kevadel väheks.
Kui õige maad mööda matkama läheks?
Nuusutaks mahlaste kaskede tohtu,
silmitseks põrnikaid, põtru ja rohtu?
Hüvasti, saabas ja terekest, kets!
Nägemist, tänav, ja tervitust, mets!
Tuuled on mahedad, maantee paljas,
põrnikad-mardikad enesest väljas,
lendavad põrinal lõhnavas õhus,
kübeke magusat rohelist kõhus.
Vuliseb oja – üks kitsuke renn.
Pruunikas põder, peas sarve – antenn,
vett joob sealt pehme ja karvase suuga.
Veepinnal ennast koos toomingapuuga
vaatab ja jahmub: näe põrakat looma!
See peaks küll minema merevett jooma!
|
