Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga olnu ei hävi,
sest et mälu ei kao.
Kauge kirgedepüha
amuletid mu peos,
teist saab selgemaks üha
peente kurbuste seos.
Taamal tõrvikuid kõikus.
Puhkes tiirane tants.
Äkki temasse lõikus
mingi õrn resonants.
Nägin viibet Su randmes.
Loore langes kui lund.
Ja ma läksin Sind kandes
ja me mõlema und.
Teispool kivist terrasse
keegi muigavat näis.
Nagu hiilivaid kasse
varje kannul meil käis.
Nii me läksime. Kuhu,
ei me teadnudki veel.
Sõnad lämbusid suhu.
Lõhnas vaik ja kaneel.
Kuskil kilkasid pantrid.
Kuskil lehvis üks tiib.
Oli kutse tas kramplik.
Järvel tiirles amfiib.
Veel üks kiljatus kaikus.
Veel üks löök lõikas vett.
Siis see haihtus. Jäi vaikus.
Jäi puude ballett.
Kesk akaatsiasalu
tuulde suudlesin Sind.
Tõmbles vaiblevas valus
Sinu siupäine rind.
Viies tippu me pinge,
iga sõõm oli lõõm.
Nendest jäigi me hinge
mingi rahutu rõõm.
Jalavõrude vase
tummaks aeg teha võis,
kuid on ulmadest rase
Sinu leek-ihu õis.
Jälle kohtume, kohe
siis ent hargneb me tee.
Laskub kohinal lohe,
viib me õndsuse mee.
Mina rüüpan, Sa kallad,
mina aiman, Sa tead,
milleks öö langeb alla,
milleks piinad on head.
Sööstan põlevail sillul,
kannul mõõkade helk.
Jäävad eludest killud,
kuid on kadunud pelg.
Pole põhjust meil kurta,
et meid lämmatab äng,
kuni südant ei murta,
kuni veetleb meid mäng.
Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga mälu ei hävi,
sest et olnu ei kao.
|
