I.
Veel hetkeks üle rõdurinnatise
on õhtumaastik lahti nagu maal.
Veel kestab kaugust pilgu linguvise,
veel voogab avaruste suur koraal.
Kesk päeva olid terviklikult ise,
sul oli kindel mõiste, koht ja kaal.
Nüüd, pimedas, all tähesüttimise
sind riivab hämmastuse külm mistraal:
Mistarvis tiivad anti lindudele?
Kust alguse sai hinge lendutung?
Miks mõni mööduv ulm on piinavhele?
Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele.
Neist suudab kaugemale jõuda kumb?
Vae mõttekilde, kokku seletele...
2.
On igatsuses vaevalt ületatus
nii selgelt tunda kujunemas uut.
Su küündimatus on kui madal katus,
kuid hinge tuhmumatu aknaruut,
mis kiiva täitumatusega kattus,
taas peegeldab su leegitsevat suud,
kui sirutad end janus lõppematus
ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut.
Kui palju päevi nördimuses põetud
ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud,
saab armsaks ulma ohtlikem marsruut.
Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus.
Kas hirm või julgus, laulma paiskub kumb sus?
Või mõlemate piinav kokkupuut.
3.
Nüüd pean ma pihtima, et janus keen.
On kõik mu maskid lõpuks kistud katki.
Suur tulelõõm on iga poor ja veen.
Ei hullemini laastada või katkki.
On kõige siiram kõigest, mis ma teen,
et aplalt vaatan rõõmu lihtsaimatki.
Mu üksindussüsteem on ülipeen
ja -julm ja käskiv nagu mõni pattki.
Kesk meelde hädakella raudset sära
ei leia mugandust ja meelpära.
Kuiv puu küll olen, kuid ei võta tuld.
Ja kuidas kibelekski keelepära,
jääb mõttepeitu tunde aardesära.
Ma olen vaikselt õitest tühjuv muld.
("Päikesepillaja")
4.
See on su janu --- olla tühjaks joodud,
ja joobumine --- jälle januneda.
Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu,
ja otsid, ilma et sa teaksid, keda.
Sa oled lind, kes pilvedesse poodud,
ja ise iialgi ei aima seda,
et tema laul just selleks ongi loodud,
et vastu sünget surma sädeleda.
On parem palju rüübata kui pisut,
sest kuskil lahtub tugevaimgi uim
ja näod ja naerud pudenevad uttu.
Siis jälle madalikule end kisud,
kui kiretud on veed ja voolus tuim,
ja kaladki ei mõista sinu juttu.
("Päikesepillaja")
5.
Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusust jääb küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi.
Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mäestik, kus ükski jalg ei astu.
Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ja surub näoga igilume vastu.
6.
Kui lahkud, jäta küünal põlema.
Võib-olla veel kord naased majja sesse,
kui öö on pime, uinunud on maa
ja vaikus väriseb su sammudesse,
ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa
kui pühakoda, kus ei peeta messe,
ning iga uue rajakäänuga
uut vaeva immitseb su südamesse.
Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraazh.
Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.
("Päikesepillaja")
7.
Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks.
Selle saatsid Sa, jumal, ise,
kui Sa varjundirikkuses veetlevaks
muutsid mu valuse närbumise.
Selle maailma kallastel rännates kaks
teostab ühtsuse kummalise,
milles kõigele kaunile kuulekaks
teed oma põgusa külalise.
Saan Su paljude päikeste kuminaks,
kuni ükskord neid tarretab lumi paks,
kui Sina ta meres mu aistimist halvad.
Tasa sulgub mu kõikide elude pärg,
kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg,
ikka kesk tühjusevõimetust valvad.
|
