Pääv looja läind, öö edeneb,
nüüd vaikseks nõmm ning maantee jääb
ja õhturahu saadab taa
kõik päävakära magama.
Mets vaikseks jääb ja oruke,
kõik linnud ammu vaguse,
vaat, lilleke ning allikas
on unenägu nägemas.
Taa langeb kaste ülevelt
ja tolmu võtab kõrre pealt,
ja ehatähe kullasilm
sind teretab, vaikne maailm!
Sind teretab, kui tahaks ta
sull', leinav süda, ütelda:
"Jää vait ka, ära nuta sa,
jää vait ja uinu magama!"
|
