Kas üsna meelest ära läinud,
see tund sul üsna unund, mil
mo kõrvas kodu puna palgil
sa seisid kõrge kase all?
Seal hüüdis ööpik, lilled kõik'sid
nii hellaste, kui kuulaksid
nad sinu sõnu, tähed kõrgelt
kui meie õnnest osa said!
Nüüd? Teiseks, teiseks kõik on muutnud!
Sest sinu s ü d a teiseks läks!
Ei laula lind, lill ammu närtsind,
ja tähtede hulk alla läks.
"Mispärast?" pärid sa - oh küsi
sa oma südant, armuke,
Ja kuula! kuula! küll ta kostab:
"Eks kata mind ka pime öö?!"
|
