Ei ma jõua iial meelest
seda tundi unusta',
mil sind, neiu, minu õnne,
esimist kord' nägin ma.
Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid
kellad püha kojale,
nagu rahu kuulutada
tahaks kõige ilmale.
Pühapääva päike hiilgas
kõik'vais rohukõrredes,
vaga kirikule käija
hulka lahkelt teretas.
Nende keskel käis üks neiu,
käisid sina, armuke,
vaga näust paistsid mulle
sini silmad südame.
Ei ma tea, mis on rääkind
õpetaja kantsli peal -
pidin ikka jälle vaatma
sinu armast nägu seal.
Pääva, ööse nüüd mul kau
sinu kuju silma eest:
pühapääva kellad viinud
kõik mo rahu südamest!
|
