Tuhat nägemata silmi
vaat'vad murult vagusalt,
tuhat kuuldemata hääli
heliseb ju salajalt.
Üle laane lootus luikab,
kõne-kõmin metsa pääl,
üle oru ootus huikab,
vaimud vaat'mas mäe pääl.
Langevad nad ükskord kokku:
kõne-kõmin metsa päält,
ast'vad vaimud mäelt alla,
kose kohin tõstab häält —
siis kõik väljad valendavad,
lahti iga lille silm,
järve lained helendavad,
ilus päiksepaiste ilm.
Siis kõik kaua kannatavad
nupud rõõmu-silmavees,
eluvaimud lehvitavad:
kevade on meie ees. |
