Ma astsin hommiku õue,
tulin meeletult tagasi,
kõik end'ne elu surnud,
uuest' sündind ma jällegi.
Kõik elu, ta oli vangis,
oli raudas, ahelas,
oli midagi selle vahel,
mis põues lainetas.
Nii iga päev ma suren,
suren alalõpmata
ja tuhatkorda süda
kokku käänab valuga.
Nii igal hommikul ärkan
ma uuest' sündinud.
Siis uuesti ära suren,
uuest' ärkan muudetud. |
