Naised kangast seadvad
kambri akna all.
Minu mõttekangas
hõlju ligidal.
Oh mu mõttekangas
ilma otsata!
Oh mu mõttekangas
ilma ääreta!
Ükskord oli tema
veripunane,
oli lumivalge,
helesinine.
Punane ja valge,
taevasinine;
südamesse paistsid
tähed, päikene.
Minu mõttekangas
katki kärisend.
Tuhatkorda temast
süda värisend.
Tükid tuule kaudu
ümber lendavad.
Kartes, õnne tundes,
leian räbalad!
(Omi mitmel korral ära põletatud laulusid mälestates 1899.) |
