Ma istusin aknalaua peal vaadates aknast kaugustesse,
Uskudes mineviiku,tulevikku ja armastusse.
Sa alati jätsid mu esimesena maha,
Ma jätsin su alati pärast seda selja taha.
Ma ei kuulanud sind ja ei rääkinud aastaid,
Vastasin kord ja mu kohe tagasi said.
Kõik kordus mitu korda kuni oleks lahkunud elust,
Sa ei olnud huviatud, sa hoolisid vaid semust.
Ma nutsin sind taga oodates hetke mil unustan sind,
Sa armastasid mind,sa jätsid mind,sa ei vajanud mind.
Nüüd kui tagasi jälle tahad tulla tea,
Ma olen kõrgemal tasemel, kõrgele tõstan pea.
Näitan,et mul sinutagi parem ja elu kulgeb hästi,
Kõik kes rääkisid sitta, mu maha jätta sul kästi.
Sa tegid miite mõeldes,et ikka aastaid olen noorem,
Kui sa oled tundetu siis palun ausad me olgem.
Sa oled ainult mingi lamp poiss kes tungis mu hinge,
Mul on depressioon, sa tekitad pinge.
Ma ei tule tagasi enam su juurde sa ainult seda tea,
Ma saan üksindagi hakkama, tõstan üöes pea.
Naeratan näkku ja kõnnin sinust mööda,
Kahju,et selliste asjade eest näkku rusikaga ei lööda.
Aga nüüd mul on sügavalt suva kes sa oled, kas sa elad või ei,
Mu elu on parem ilma sinuta,ma ei kurda, life is okay.
|
