Kui saabub päev, siis naaldub kõik,
kui ingel ma taevasse lendan
kui kell lööb kaksteist, siis on ükskõik,
siis valan ma pisaraid endast
pärast päeva, mu süda kui õidele puhkeb,
ja jälle veepeeglist end näen
kui aga ma kedagi hüüdlen,
enda ees valgust taevasse näen
seepärast ma vaikin, ning mõtlen,
mida teised küll teha võiks?
kui üks inglike teepervel tõtleb,
ning elevana tunda end saab
kuid vaid üheks õhtuks see antud,
et hüvasti jätta ma saaks,
ma teen seda, kuid siiski nüüd kantud,
on elutee minul siin Maal
Vaid end jälgida tahaks veepeeglist,
et elavana tunda end saaks,
minu taga lasub valgus, mis iial
enam tagasi siia mind too |
