Kuu kumas, kui sädeleb lumi,
pühas vaikuses unne suiguvad puud,
vaid üks ükssarv nii ergas ja hele
keset lagendikku seisatab
Kas ta karv nii sädeleb, helgib
lumevärvi on ta hõbedane keep
kuu sujuvalt sõuab ta poole,
kuid vahemaa vaid kaugemaks jääb
Väljas eredalt valgeks siis muutub,
kuid ükssarv ei liiguta end
ning taas kaob igavikku valgus,
vaid ükssarv veel helendab teel
tiibu sirutab, õhku ta tõuseb
vaid hetkeks veel helendab ta
kuu poole ta sõuab kuis suudab,
ning see viimaseks retkeks tal jääb
süttib eredaim täht taevavõlvil,
kuid kuust jääb see kaugele
vaid imetleda kuu võib seda,
sest ta süda kuulub ükssarvele
|
