Selle jutu rääkis mulle
tore onu Jaak.
Elas kord üks poiss,
kes oli ikka paras kaak.
Jube temp tal mõlkus meeles,
lausa äkalik -
tema sooviks oli püüda
kinni päkapikk!
Selle jaoks tal oli välja
mõeldud oma nõks -
akna peale tuli lihtsalt
paigaldada lõks.
Lõksu juurde peibutiseks
pandi tühi suss.
Nüüd jäi üle oodata
ja olla ise kuss.
Peagi oli päka kohal,
tegi krips ja kraps.
Piilus aknast, kas siin elab
mõni lahke laps.
Hiilis vaikselt tuppa sisse,
kukil kommikott,
aga äkki - plaksti! - lõksu
langes nagu rott.
Jõmpsikal lõid suurest rõõmust
kihelema käed:
"Nüüd ma tellin maiustusi
kokku terved mäed!
Näitan teda raha eest
kui looma haruldast!"
Taevake, kas nähtud on veel
nõnda kurja last?
Pistis päka puuri,
ukse ette taba lõi.
Kohe algab tordipidu,
tordipidu, hõi!
Vangipõlv kuid selline
ei kaua kesta saa -
juba teati asjast seal,
kus Päkapikumaa.
Jalgadele taas otsustati
seada algne kord,
päkapikku tõttas päästma
külmapoiste hord.
Tormasid kõik aknast sisse,
nii et klirises.
"Mis te teete! Ärge tehke!"
poisu pirises.
Aga juba vangikojalt
oli taba maas,
mehikene punakuubne
oli vaba taas.
Kas siis väärib siuke kraade
karamellisid?
Siuke kraade väärib hoopis
ise trellisid!
Vastavale otsusele
jõuti üheskoos.
Paha poisi koduks
sai nüüd tühi tikutoos. |
