Ränk pimedus mu ümber,seisan üksi rannal,
su antud roos mu kivikülmas käes.
Tuul viimseid tundeid laiali nüüd kannab,
ma teadsin,et sa ükskord siiski läed.
Ma tahaks karjuda siit üle suure mere:
"Sa palun tule,hoia veelkord mind
või muidu süda tühjaks tilgub verest
ja sajaks killuks puruneb mu hing!"
Nüüd lange täht,et julgeksin veel loota
et südamest ei kustuks viimne helk.
Kõik tähed justkui märguannet ootaks
kuid minul pisaratest loovutatud pilk.
Kõik sõnad armastusest lämbund juba kurgus,
sest leidmata jäi sinu juurde tee.
Ma tunnen end kui unustatud hulgus,
kes ikka loodab-"ilusaim veel ees!"
|
