Kui siis sel talvepäeval teate saad,
et lahkusin ja mind on pandud hauda.
Sa ära lase leinal võtta maad,
sest lein sööb hinge nagu rooste rauda.
Sa astu vaid kui lubab külmakraad
me kohvikusse,istu nurgalauda.
Seal telli mõnus jook ja tubli praad,
päeva auks,mil mind on kantud hauda.
Veel meenutades mind,mu veidrat kihku,
sa lõbusta end,muiga vaikselt pihku
ja kuulata,kuis möllab lumetorm.
Mind mäleta kuid hetke naudi ise
ja tea,et surm on ainult olemise
üks teine,veidi harjumatum vorm |
