ma olen armastanud palju,
juba pisikese lapsena,
ma armastasin oma karu.
ma ilma temata ei uinunud.
ma armastasin ema pai,
ja isa süles hüpata.
siis ühtäkki armusin ma
pühapäeva hommikusse,
mil vanaema koogilõhn,
mu sängist äratas.
ma avastasin lille ilu
ja jälle armusin,
ka kuked-kanad kuudikus,
mu armastuse said,.
sai armastuse sügistuul,
ja mahalangend leht,
Ma armastasin päiksekiirt,
mis läbi kardina mu juurde tungles,
ja armastasin vikerkaart,
mis vihmasajus mängles.
nüüd suurema plikana armastan,
isa suitsust lõhnavat habet,
ja ema punapõskede ilu,
ma armastan looduse naeru,
ja veevulina nuttu,
Ma armastan mesitarude mett.
ja sinilillde värvust,
porilombis väänlevat ussi.
ja karjamaal määgivat lammast.
ma armastan lihtsust ja soojust,
ma armastan ausust ja tõde.
ma armastan elu ja olu,
ma kasvades avastan armastust,
ja armastus kasvades mind,
me armastame teineteist,
mina armastust ja tema mind.......
|
