***************
Kaotustest väsinud ja räsitud-
nii on mu linnad hävinud....
Kui ma ei ava uksi
siis ma ...
põletan nad üksi.
Vaikuses, pimedas öös,
kui kell pimedat lööb.
Valust vääneldes
sütesse hääbudes.
nagu kustutan tule toas,
kustus mu oaas .
Surm võttis ta kaasa,
tehes mu veellkord maatasa .
Ma lihtsalt pole enam see ,
keda väga ammu tundsite.
Juba aastaid tagasi,
kui te reaalsused magasid,
ärkas minu oma reaalajas
ning matustest otseteed
intensiivi vajas.
Valu muutus ajaga,
nagu valgus majakas-
kord kaugel merel,
kord jälle liiga ere.
Ma õppisin võitlema nendega,
kes polnud surnud peredega.
Õppisin olema tugev ja ülbe,
ning sõnadele raiskama sülge.
Alkohol on tee,
mille leidsin endale.
Nii õrn ja valutu,
valus ja armutu.
Ja ma siiamaani usun,
et ka sina jätsid minust rusud.
Ja taas mu varemed ei küündi
püüdma päiksekiiri ... |
