. .
.
Täna on laupäev, 16.10.2021, kell on 15:48        Ajutiselt on sisselogimine peatatud
. Kategooriad » Elu .
   

Ilus, elutee

Kui ma ühel päikest täis päeval
jalutasin mööda mereranna äärt.
Nägin enda ees üht imelist sära
olin sõnatu: "miks ei tunne teda ära?"

Sest, see oli võõras rannapiiga
rätik keha all ja jalad liivas.
Tahtsin läheneda, juttu teha
aga, julgus puudus, mis teha!

Vargsi liikusin siis edasi
et, ta aimu ei saaks, ma tahtvat midagi.
Temast möödudes ja minnes ikka edasi
juhtus asi põnev sedasi.

Ta tõusis, kõndis mulle järele
nähes seda komistasin ja põlv läks marraskile.
Ei möödunud teine minust tuimalt
abi pakkus ja küsis, kus ma elan.

Vastasin, et ranna äärses külas
nii saatiski ta sinna mind ja oli üllas.
Tänasin teda teel külla
et, "aitäh, oled nii hea ja siiras".

Meist said lähedased sõbrad
jagasime muret - rõõmu, hiljem leivad ühte kotti said.
Hetkeks, mis on praegu
pole minu rannapiigat, ta puhkab mändide all liivas!

Olles juba vana mees
ma memme ikka meenutan.
Et, kuidas tookord rannas kohtusime
ja edasi läks me, ilus, elutee.
elutee, kallim, ausus, igatsus
Lisas: @ 2013-02-22 Hinne: -


« Eelmine Eelmine luuletus samas kategoorias

nädalapäevad!!!(tööl)

 Järgmine luuletus samas kategoorias

Roheline on moes!

» Järgmine

. .