See olen mina,
kes tuulise ilmaga su aknale koputab.
See olen mina,
kes külmetab su käed,
kogu suve südamest irvitades välja raputab.
Ma tahaksin pihuks ja põrmuks
kiskuda suvise looduse,
kas kuuled, kui lärmakalt su aknale koputan?
Olen halb,
on selliseks kord juba loodus loonud mu loomuse.
Avan akna,
kogu suve südamest välja sul raputan! |