Keset lõputut huklguvat vett
oma lõpule teadmatult lähened.
Keegi ei usu, et just see on see retk,
millelt tagasi pöörduvad vähesed.
Neist maha jäävad vetevoo ringe
ja kõrvu ookeani kohin.
Pardal sa hoiad kahte hinge,
kes, lahku minna ei tohi.
Saatuse kaardimängu viimane käik
ja noorus täis hullust ning riski.
Otsustas tänagi kõik,
ja seda ei muuda miski.
Meeleheitel hinge päästma ruttab
tasahilju hiilib ja märkab-
reelingu küljes ta saatus nutab
ülal mustendavat surmavett.
Ja siiski kahest sai üks,
ja nii pidi jääma.
Aeg, aeg oli küps...
nüüd tuli vesi oma väega
Titanic ikkagi kustus. |