Silmades peegeldub nukrusepisar;
hingest alles pool ja seegi kisab.
Karjub ja lõhub, tahab lahkuda.
Mälaestused ükshaaval välja kiskuda,
purustada müürid mis ümbritsevad mind.
Tunda end süüdi, peksta sind.
Südames mässab vahune meri,
soontes keeb tarduv veri.
Jäänud kuivav keha, mis on suremas.
Pole midagi teha- mu aeg on tulemas. |
