Suures paksus metsas,
väikses majakeses elas väike neiu.
Juhuslikult mööda minnes viipas neiu käega
ja kutsus enda juurde teed jooma.
Ega ma enam pikalt mõelnud
ja astusin reipal sammul neiu juurde
ennast tutvustades kutsus neiu tuppa ja valas tassikese teed.
Laua ääres istudes ja teed rüübates,
rääkisime igasugustest asjadest,
kuni imelik tunne vaevama hakkas.
See tunne oli isemoodi hea,
ja siis ma teadsin, et olen neiusse armunud.
Kui neiu teistuppa kutsus ja oma pildialbumeid näitas,
oli neiu nägu kuidagi rõõmsameelne
ja silmis paistis sära.
Oli näha, et neiu on õnnelik
ja samas tundsin ka ise end väga rahulolevalt.
Neiule silma vaadates sain aru mis toimub
ja ega palju puudunudki esimesest suudlusest.
Kuna aeg oli juba üsna hiline ja väljas kottpime,
palus neiu et jääksin tema juurde.
Muidugi polnud mul midagi selle vastu
ja olin loomulikult nõus. |
