2.09.12
Mineviku uduhajust
päikese vari läbi vajus.
Halvad mälestused ununesid hetkeks-
jäid vaid ilusad retked .
Keegi ei teagi miks,
vajan sinu mäletamist,
kuid mina ja sina teame,
millist koormat kaasas veame.
On asju mis ei unune,
on peegleid mis ei purune
on päevi mis ei löppegi,
vaid jäävad korduma igavesti.
Justkui toosuvine päev,
mida jälle vaimusilmas näen-
ei alga, ei lõppe,
vaid korduma tõttab.
Ma ei tea kuhu kadus lõõmav kuumus,
kuigi mu nägu õhetas,
ja iga jumala pisar tundus ,
et haavad pöletas.
Maailm tundus mööda tõttavat,
meist mööda ruttavat-
keegi ei peatunud-
keegi ei julgenud
puutuda valust
haavatud
looma
|
