Kõlises kelluke,
karujõmm ärkas.
Karujõmm ärka
ja korraga märkas,
et lehed on puul ja rohetab rada-
ja karujõmm tahtis luuletada.
Ta luuletas seni,kui vihik sai täis,
ja endaga kenasti rahule jäi.
Siis luges ta värsse, et kõmises maas,
ja salmide vahel ta mõmises ka.
Neid lugusid kuulis oksa peal pääsu
ja et oli kevad, siis polnud tal pääsu,
ta pesast noodipaberi tõi
ja rõõmsad viisid sedamaid lõi
|
