| Hingetuna tajun lootusetuse otsatut pimedust,
taas pettununa maitsen elu jagatud kibedust.
Ei suuda lohutust anda tuulgi -
enda rüppe haarates, hellalt paitades mu huuli,
ka vihm pakub lohutavat seltsi lakkamatule silmaveele,
justkui tühjusest satud viimast korda veel mu sihitule teele.
Nagu võõrast - kõnnin Sinust ma läbi,
ei ole peatamas mind ükski vägi.
Minult soovida Sul enam midagi ei tasu, ei ainsat sõna ega pilku,
jäta endale mu süda, mis vihapisaratest tilkuv. | | viha, kurbus, armastus | | Lisas: --Maarja @ 2012-11-12 | Hinne: - |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
Foto | | Järgmine luuletus samas kategoorias
Valu
|  |
| |
