Vana maja, trepikäsipuu,
hiilib vaikselt astmeidmööda üles.
Pööningule, pragudes on kuu,
ja mälestused tugitooli süles.
Aeg on peatund selles mikrosfääris,
tuhatoosis prussaka bufee.
tuul käib sala mööda seinaääri,
maalib maha unustuse teed.
ja siiski kuskilt valgus läbi kumab,
nii päeva ajal kui ka öösi hilja.
ning tunned siis kuis võõras elus sumad.
püüdes pääsu labürindist välja.
Tunned äkki hiigel elunälga.
Takerdud kui seismajäänud filmis.
Soovid, kuid ei suuda tõsta jalga,
ega nägemiseks silmi.
Hingad katkendlikult nagu loom,
kes jalaümber tunneb rauast rangi.
Seal kuskil tuksub kuumav elusoon,
et tead , sa jäänud iseenda vangi.
|
