| Sa aga kaunim kui ojaäär,sind ei leia ma oma luule reast,kuna sa mullle nii võõras veel.kuid tea ühte kui me siin veel suhtleme,ehk leian sind varsti oma laulikust kuuendalt lehelt,seitsmendalt realt parempoolselt servalt,kuigi mu sarved on joostud,jooksin ma sinuga sumedal suvisel kevad ööl ühe mõnusa maasikamusi,siis ma küsiks lõpuks su nime mu leedi,siis ehk kannataks ma veel paar minutit,siis jalad ma külma vette suruks,mu hambad lõgisevad sel imekaunil sumedal ööl,kurat see vesi on nii külm aga su embus toetab mind kui hulkuvat koera,ära naera see on tõsi mida ma tunnen nüüd,kaugelt kostub hüüd,ma piinlen siin kuirüütel,ma ei tea kas ma enam suudan,kuid surra siin sinu kätte embuses,su silmad mis lummavad mind sa lahkud minust kui jäine tuul — |
