Miks nii õelad on inimesed, keda ma tean,
nad on ülbed ja õelad, seda ma tean,
miski ytleb, et nende sõber olema pean.
Kui ma nutan, on see kibe nagu sool,
minu südamest on kadunud hool.
Ma olen kuri ja vastik,
nagu see vana, rõve rästik.
Minu suust kipub välja tulema roppe sõnu,
ma naeran ja see teeb mulle mõnu.
Ma ei näe valgust, kõik on nii pime,
kui näeksin valgust, oi see oleks ime.
Ma olen surematu hing, nagu see king,
mida ma nägin aknaklaasi taga,
see sosistas mulle: ,,jää unne ja igavesti maga.´´ |
