Sa lähed ja siis on mul tunne,
et ma ei näe sind kunagi
jääb vaid mälestus ja valutav hing.
Sa tuled ja naerad, aga mina lähen nuttes.
Jääb vaid igatsus ja hinge mattev soov.
Armastada ja olla armastatud.
Ma tahaks sind puudutada,
aga ma kardan,
et see on vaid hetke olemus miraaz.
Mis hajub ja mu käed vajuvad lõputusse igavikku mis matab.
Ma tahaksin sind suudelad,
aga ma kardan,
et see on vaid unistus mis puruneb kildudeks
nagu peegel, mis veel viimast korda näitab su peegelpilti
enne kui lendab laiali tuhadeks killuks. |
