Ma ei saa aru maailmast enda ümber,
see on imelik,nagu okset täis ämber.
Ma ei taha näha maailma kurvana ,
see on tunne nagu näeksin kõike mõrvana.
Mu maailm on mulle kui enesetapp,
sinna jõudmiseks on vaja läbida vaid 1 etapp.
Ma ei suuda enam nutta ja karjuda,
karjuda valust mis paneb mind mõtlema ,
mõtlema elus-elust valusast.
Ma tahaks olla taas väike laps,
naerda ja mängida nagu oleks mind kaks.
See tunne oleks parim mu elus,
naerda mul poleks ju valus.
Tahan leida oma maailmast õnne,
mu õnn oleks see kui ei mõtleks ma enam sulle.
Palun lase elada mul vabana,
tahan tunda ennast oma maailma nabana.
Virge Zubko. |
