Kõnnin mööda tänavat,
kõik on nii sünge ja pime,
ei põle lampe säravaid,
ning tee on jääst libe.
Ma taskulambi haaran,
sest hääli kuulen ma,
igale poole vaatan,
ning leian sinu ma.
Sa ulatad mulle käe,
et teekond oleks turvalisem,
koos kõndides üle mäe,
oled võitnud minu usalduse.
Ja koos me muudkui kõnnime,
ereda päikese poole,
koos lõbusasti naerame,
see mälestus jääb igaveseks mulle. |
