Kõnnin mööda tänavaid,
laternate valgel,
silmad õrnalt särmais,
põsed külmund valgeiks,
märkan sind tulemas,
südant soojendava kingiga,
jooksen sulle kohe vastu,
karjun jõulud kaua kestku,
suudlen põsele sind korra,
nüüd põsed roosakaks muutumas,
südame mul tegid soojaks,
ning ilm on peagi muutumas,
nüüd sajab laia valget lund,
ei ühelgil lapsel tule und,
vaid lumememmi õue taas,
minnakse ehitama. |