pargipuude oksi muurab sügis
külm poeb mantlihõlma vahele
mäletan et ükskord leheprügis
võtsid õrnalt kinni käest
ja kinkisid siis mulle suudluse
sama kiirelt nagu see kõik juhtus
silmapiiri taha kadusid
vihm su jäljed pargiteedelt uhtus
ma hüüdsin vihkan maailma
sest aega peatada ei saa
ja palusin et jälle korduks see
15 november vihmasajune
liiga hilja sain ma sellest aru
tulega ei tohi mängida
las nüüd väljas möllab sügismaru
sest maailm palju selgem näib
aeg ikka oma rada käib
kord palusin et...
ja kuigi rahvas on mu ümber
olen üksinda
kui kohtusime teadsin kohe
iial sind ei saa
sind iialgi ma endale ei saa
veel vahel palun ma...
|
