Sinisest sametist sõnad,
laotan rannale laiali.
Laugjate lainete laadale,
kuivama päikese paistesse.
Punasest paberist päike,
mõtted on pilvedes hajali.
Sõnad on sinisest sametist.
Öö on põlenud paberist.
Tuhmunud tunnetest tunnid,
süda siiski on süsi.
Kõrkjates kõlksatab kuu,
suikunud häälega suu.
Põlenud paberist pimedus,
mu süda miks luba ei küsi.
Et kohapeal paigal ei püsi,
et loodad liigset lähedust...
Sinisest sametist sõnad,
raagus ranna rahus.
Liivast lillede meres,
on lainedki lainedest lahus.
Punasest paberist päike.
End unustas udusse uitama.
Tõusma laugjadest lainedest,
algavat päeva huikama.
Sinisest sametist sõnad.
süda on lainetevahus |
