On imeline tunda teha,
me pole mõistus vaid ja keha ,
meis miski on mis sunnib olla,
mis vahel tõstab siis tõukab alla,
mul sulle öelda palju pole,
on vahel ilus kõik ja vahel kole.
Kuid väike lauluke või silmasära ,
viib mõtted ruttu halvalt ära,
ja kunagi kui meenutad sa mind,
siis tõsta ikka naerdes väikest klaasi,
sest see on sama kui ma paneks sind,
ka närbund lillena veel vette vaasi. |
